Väike sinitihane
Vahva foto vahvast tegelasest, kelle lugu on järgmine: “Kördil tüükaid saagides kasutasin juhust ning võtsin maha ka käeulatusse jäänud kuivanud oksad. Et oksa sees võib olla linnu pesa koos poegadega, mulle pähe ei tulnud. Sain sellest aimu alles siis kui mahakukkunud oksa juppideks hakkasin saagima ja sealt üksteise järel kaheksa sinitihase poega välja vupsas. Korjasin nad kõik kokku ja tõin korraks koju lastele vaadata. Pärast viisin jälle tagasi, toppisin nende pesaõõnsuse mõlemad otsad rohuga kinni lasin nad oksaaugu kaudu sisse. Vanalinnud olid sealsamas ja ma loodan, et perekond leidis üksteist pärast minu lahkumist.” Juuni 2010.
Kus peremees on?
Kus peremees on? Hinckusel on komme liikuda jalutades alati teistest eespool ning hundikoerale kohaselt tassida endaga kaasas mõnd oksa või kaigast. Täna lippas ta liiga kaugele ja ma jäin seisma, et näha, mida ta teeb, avastades peremehe puudumise. See ei võtnud kaua aega kui ta mind otsima tuli. November 2013.
Õhtupäikeses
See puu on minu jaoks Nahkanuia sümbol. Panen seda alati tähele ja kui hetk seda väärt ning fotoaparaat kaasas, teen mõne klõpsu. Tänane õhtupäikese valgus inspireeris mind heitma kaevu kõrvale kõhuli ja jäädvustama kevadel tagasi lõigatud õunapuu läbi hooldamata “õuemuru”. November 2013.
Kann
Leidsin sellise kannu Mardimäe talu prügihunnikust ja mind võlus selle muster. Ei, mitte see algne, roheline, ikka see, mille autoriks on aeg. November 2013.
“Maapoiss”
Tegevus, mis aeg ajalt ja paratamatult kütab Nahkanuial kirgi. Nii nagu arvutiga peaks olema tuttav iga noor, ei tohiks see saada ainsaks ajaveetmise vahendiks. Kuidas teha see selgeks 9 aastasele maapoisile? November 2013.
Põrge
Hinckus pidamas hiirtele või kes teab mis elukatele jahti Nahkanuial talirüpsipõllul. Kui tagaplaanil poleks sügiseselt kuivanud rootsusid, võiks arvata, et tegemist on südasuvega. Ühtlasi on tegemist esimese fotoga siin fotoblogis, mis on tehtud uue ja kaasaegse Pentax K-5 II kaameraga. November 2013.
Kes seal on?
No mul kohe juhtub nii, et ainsad fotod, mis vähegi väärivad teistele näitamist ja jagamist, on loomadest. Mats Kärdil puu otsas, kuhu ta põgenes Hinckuse eest. Oktoober 2013.
Pruun
See üksik puu ei kasva suvalisel lagedal väljal või platsil vaid vana talukoha, Karjamardi õuel oleva sahtkaevu veerel, sisuliselt kaevus. Ja tema ümber, kõrge rohu varjus, on selle talukoha varemed. Sügis 2013.
Mänguhoos
Nahkanuial on kaks väsimatut, Matilde Meelimari ja Hinckus. Mõlemad võivad vist küll lõpmatuseni mängida. Hinckusele meeldib kõikvõimalik tirimine ja see saadab meid kõigil jalutuskäikudel. Ikka leidub mõni kaigas, mida tasub põõsast välja tirida. Oktoober 2013.
Ilus sügis
Millegipärast on mulle lapsepõlve sügised meelde jäänud väga värvilistena. Mäletan ühel aastal vanaema maja ees Aiavilja tänaval erkpunaseid vahtralehti. Üle pika aja tekkis taas sarnane tunne. Väga mõnusad olid (ja on endiselt) hommikused jalutuskäigud Vardja teel. Oktoober 2013.
