Ilse Mänd mälestused – I osa

Nagu ma olen kirjutanud, on minu isaema poolne suguvõsa elanud Nahkanuia külas Kõrtsi talus. Väga suure tõenäosusega on tegemist just sellesama taluga, kus mina praegu istun, blogisse kirjutan ja mida ma enda omaks võin pidada.

Seepärast ei ole kindlasti teemaväline puudutada mõne postitusega olemasolevaid mälestusi minu isapoolselt vanaemalt, kes elas Vahukülas. Vahuküla muide, nagu Nahkanuia ja Rõhu külad, kuulus omal ajal Preedi mõisa alla.

Minu vanaemale langes omal ajal osaks õnn saada küüditatud. Minu isagi sündis tegelikult Venemaa avarustes, täpsemalt Krasnojarski krais, Krasnoturanski rajoonis, Tubinski sovhoosis. Sellest kuidas see kõik toimus, jõudis vanaema enne oma surma kirjutada mälestused, mis hiljem väga väikses tiraazis ja sama väikeses raamatukesena kohalikele elanikele avaldati. Mul on olemas selle raamatu või mälestuse ümbrkirjutus ja seda alljärgnevalt ning veel paljude päevade jooksul edaspidi siit lugeda saabki.

I osa:

“Olen sündinud 27. oktoobril 1926.a. Sel ööl, kui sündisin, oli naabrinaine unes näinud, et meie maja tagant oli tõusnud päike. Mida see tähendas, ei tea. Kasvasin üles vanas majas rehetoa ja rehealusega. Esimene asi, mida mäletan enda elust, et istusin vanaisa süles pliidi ees. See oli kindlasti pühapäeva hommik, sest mäletan, mul oli seljas roosa hästi ilus kleit. Ema jutu järgi oli vanaisa mind väga hoidnud. Vanaisa suri 25. aprillil 1935. a.

Nii kaua kui mäletan, elasime rahulikku taluinimese elu. Mul oli üks vend ja kaks õde. Üks õde oli minust kaks aastat vanem ja teine kolm aastat noorem. Vend oli minust neli aastat vanem. Isa ja ema said väga hästi läbi ja hoidsid meid väga. Meie lapsed käisime kõik siin Vahuküla algkoolis. Õpetajaks oli siin vanem meesõpetaja.

Kui mina lõpetasin selle kooli 6. klassi 1940. a, olid venelased juba eestis sees. 1941. a, kui sõda hakkas, siis minu vend sõtta ei läinud ja varjas ennast metsas. Meie käisime talle korda mööda metsa süüa viimas.

Minu elu möödus rahulikult. Paaril suvel olin teises külas tädi juures abiks. 1945. a. juuli lõpus viidi meie ema ja noorem õde vangi. Meie vanema õega olime parajasti Põllküla laagrisse tädimehele toidupakki viimas. Kui koju tulime ja mõne päeva kodus saime olla, viidi meid õega ka Koeru ühe maja keldrisse kinni. Mind lasti järgmisel päeval koju, sest ütlesin, et mind pole sel suvel kodus olnud ja ei tea vennast mitte midagi.

Ühel päeval tuli meile külla keegi kauge sugulane. Ta oli vene sõjaväes ja sõitis koju puhkusele. Mööda minnes tuli meilt läbi. Siin ta nägi ja kuulis mis meil oli juhtunud. Ta hakkas mind endaga kaasa kutsuma. Ma ei tahtnud kuidagi minna, aga vanaema käis niikaua peale, kuni ma nõustusin. Elasin seal seni kuni õde sai vabaks ja tuli mulle järele. Ema jäigi vangi. Talle määrati viis aastat Venemaal vaevlemist.

Õed tulid mulle järgi enne jõulupühi. Seal Tartumaal oli vaikne ja hea elu, keegi ei tülitanud. Kodu oli aga kogu aja meeles. Kui õed järele tulid, olin kohe nõus koju tulema. Kevadel jäi vanaema haigeks. Teda tuli aidata. Vanaemast oli mul väga palju abi, sest ma ei osanud ei leiba küpsetada ega soolikaid puhastada. Ta õpetas mulle kõik selgeks, mis vaja.

Vahetevahel kutsuti mind ülekuulamistele, sest vend oli ikka metsas. Kui Koeru kutsuti, siis sinna läksin jala, kui Paidesse, siis tuldi lahtise veoautoga järele.

Siin Koerus kuulas mind üle keegi Lembit Laane nimeline noormees, aga Paides venelane Vergatanov. Seal oli tihti ülekuulamise juures üks noormees Koerust – Kaljo Pagland. Umbes 16-17 aastane. See sõimas ja mõnitas igatpidi, nii nagu oskas. Teine noormees oli Terasmaa, see nii hullusti ei sõimanud. Ükskord kuulas mind Paides üle keegi kapten Enger (nii vist oli ta nimi). See oli kohutav. Lubas mul silmad peast välja keerata. Kallale ta siiski ei tulnud.

See oli 14. novembril 1946. a. Olime parajasti naabri vilja masindamas. Meile tuldi järele. Mind, õde ja isa viid naabri maja seina äärde. Seal õlehunnikus oli ühe mehe laip. Öeldi, et see on minu vend. Algul ei tundnud ma ära, aga hiljem sain aru, et see oli Kabrits, kes oli minu vennaga koos. Meid viidi Paidesse koos laipadega. Keset autopõhja oli presenti mähitud venelase laip. Meie metsavennad olid kasti visatud nagu surnud koerad. Hale oli neid vaadata.“

Siia lõppu lisan pildi loo peategelasest kui ta Vahuküla algkoolis käis. Mänd Ilse on rõõmus tüdruk pingil vasakul.